Tee ja plats on kinnistu osad, mida kasutatakse iga päev ja mida märgatakse alles siis, kui need enam ei tööta. Lomp värava ees, roopad kevadel, vajunud nurk parkla servas, need ei ole ilmastiku süü, vaid peaaegu alati aluskihtide süü.
Hea tee ehitatakse ülevalt alla mõeldes, aga alt üles ehitades. Kate, mida te näete, on kogu konstruktsioonist kõige õhem ja kõige odavam osa. Kõik, mis määrab, kas tee kannab kümme aastat või kaks aastat, jääb maapinna alla.
Ehitame nii eramute juurdesõiduteid ja hooviplatse kui ka suuremaid lao-, parkla- ja tootmisplatse. Kui teil on plaanis tee või plats rajada või olemasolev korda teha, võtke ühendust ja vaatame koos üle, mida teie pinnas ja kasutus tegelikult nõuavad.
Tänavakivid on äärmiselt vastupidavad. Õigesti paigaldades peavad need vastu aastaid ning öeldakse isegi, et need on disainitud nii, et kestaksid igavesti. Ekstreemselt tugeva surve all võivad tänavakivid loomulikult praguneda või kilde kaotada, aga igapäevase, normaalse kasutuse all seda juhtuda ei tohiks. Sellisel juhul on juba paigaldades midagi valesti tehtud.
Kehva paigalduse tagajärg on ka see, kui kivid paigast nihkuvad. See ei ole tavaline ning ilmselt on tegu olnud ebaprofessionaalse tööga. Samuti ei kahjusta tänavakive erinevad kliimategurid nagu jää või tugev vihm, seetõttu on need Eestisse kenasti sobivad.
Tänavakivid on välimuselt kenad. Tänavakivide valik on suur, saab valida erinevaid värve ja tekstuure. Neist saab kokku panna meelepäraseid mustreid ning luua erinevaid alasid. Ning kui mingist värvist tüdid või soovid uue mustri kokku panna, on kõik kivid ükshaaval hõlpsasti asendatavad.
Tänavakive on kerge hooldada. Umbrohi hästi paigaldatud tänavakivide vahele ei mahu ja kergema mustuse saab eemaldada kas harja või aiavoolikuga. Kui tegu on juba pikema aja jooksul kogunenud mustuse ja sodiga, on ka kohalikul turul mitmeid professionaale, kes selle puhastamisega kiirelt ja lihtsalt hakkama saavad.
Iga korralik tee algab kasvupinnase eemaldamisest. Mullakiht on orgaaniline, see vajub ja liigutab, ning kui see jääb killustiku alla, hakkab tee juba esimesel kevadel elama oma elu. Sõltuvalt objektist tuleb koorida 20–40 cm, mõnel juhul rohkem.
Kaevepõhjale läheb geotekstiil. See on odav materjal, mille pealt sageli kokku hoitakse, ja see on üks sagedasemaid vigu, mida hiljem parandama kutsutakse. Geotekstiil ei kanna koormust, tema ülesanne on hoida killustik ja aluspinnas teineteisest lahus. Ilma selleta surutakse killustik aastate jooksul lihtsalt savi sisse ja tee kandevõime kaob.
Selle peale ehitatakse kihid: dreeniv liiva- või killustikukiht, siis jämedam alusfraktsioon ja lõpuks peenem tasanduskiht. Iga kiht tihendatakse eraldi, 15–20 cm kaupa. Kolmekümne sentimeetri paksuse killustikukihi korraga laotamine ja üks kord ülesõitmine ei anna tihendatud alust, vaid annab tihendatud pealispinna ja lahtise sisu.
Kergema koormusega eratee saab tavaliselt hakkama 20–30 cm aluskihiga. Raskeveokite ja materjalilao plats vajab 40–60 cm, kohati enamgi, olenevalt sellest, mis on all. Seda vahet ei ole võimalik silma järgi ära arvata ja just siin tasub enne otsustada kui hiljem kahetseda.
Enamik teid ja platse ei lagune sellepärast, et nende peale sõidetakse liiga raskete masinatega. Nad lagunevad sellepärast, et vesi jääb konstruktsiooni sisse ja külmub seal.
Sellepärast on kalded sama olulised kui kihipaksused. Kruusateel hoitakse ristkallet tavaliselt 3% kandis, kõvakattega teel ja platsil 2–2,5%. See on piisavalt vähe, et te seda igapäevaselt ei märka, ja piisavalt palju, et vesi jõuaks pinnalt ära enne, kui ta imbub alla.
Lisaks kalletele tuleb otsustada, kuhu vesi läheb. Kraav, immutusala, drenaažitoru filterkihis, sadeveekaev ja torustik, variandid sõltuvad krundist, naabritest ja sellest, kui palju katust ja kõvakatet vesi kokku kogub. Halvim variant on suunata kogu plats ühe naabri piirile või maja vundamendi poole. Seda juhtub sagedamini, kui arvata oskaks.
Külmakerkeohtlikul pinnasel, savi, liivsavi, saviliiv, tuleb arvestada ka sellega, et kihivahetus peab olema piisavalt sügav. Vastasel juhul kerkib tee talvel ebaühtlaselt ja vajub kevadel tagasi, ning asfaldi puhul tähendab see pragusid juba teisel aastal.
Kate valitakse kasutuse, koormuse ja eelarve järgi — ja enamasti selles järjekorras.
Kõige soodsam ja paindlikum lahendus. Sobib pikkadele juurdesõiduteedele, metsa- ja põllumajandusteedele, ajutistele platsidele. Nõuab hooldust: profileerimist, aeg-ajalt materjali lisamist ja tolmutõrjet. Õigesti ehitatud kruusatee on täiesti korralik lahendus, halvasti ehitatud kruusatee on igavene kulu.
Hoovide, sissesõiduteede ja esinduslike platside valik. Paigaldatakse tihendatud killustikaluse peale õhukesele paigaldusliiva või killustikliiva kihile, mitte tavalise ehitusliiva peale, mis pesukindlust ei anna. Eeliseks on see, et katet saab osaliselt lahti võtta ja tagasi panna, näiteks kui hiljem on vaja torustikku ette võtta. Äärekivid ei ole dekoratsioon, vaid nemad hoiavad katendi koos.
Mõistlik siis, kui pind on suur, liiklus tihe või koormused rasked. Pealiskihi paksus jääb tavaliselt 4–5 cm kanti, raskematel platsidel ehitatakse kaks kihti. Asfalt on kõige vähem andestav kate: ta ei talu vajuvat alust ja ei talu seisvat vett. Kui alus on tehtud korralikult, kestab ta kaua; kui ei ole, siis paistab see välja juba paari aastaga.
Platsi puhul lisandub kaks asja, mida teel ei ole. Esiteks seisukoormus – materjalivirn, konteiner või seisev veok koormab ühte punkti pidevalt, mitte korraks. Teiseks manööverdamine: pöörav raskeveok annab katendile hoopis teistsuguse, väänava koormuse kui otse sõitev auto. Just pöörderadiustes lagunevad platsid kõige varem.
Sellepärast küsimegi enne pakkumise tegemist üsna tüütuna tunduvaid küsimusi: millised masinad seal käivad, kui tihti, kus nad pööravad, kus midagi ladustatakse ja kas mõni koht jääb pidevalt koormuse alla. Nendest vastustest sõltub, kas terve plats ehitatakse tugevamaks või tugevdatakse ainult seda osa, kus on vaja. Vahe eelarves on märkimisväärne.