Tiik on üks väheseid asju, mis muudab kinnistu ilmet kohe ja lõplikult. Ta toob maastikku vee, valguse ja elu ning enamik inimesi, kes on tiigi rajanud, ütlevad, et oleks pidanud seda varem tegema.
Samal ajal on tiik ka kõige halastamatum objekt, mida ühele krundile ehitada saab. Valesti valitud koht või liiga madal kaeve tähendab, et suve teises pooles on teil muda ja vetikad, mitte veekogu. Ümber teha on kordades kallim kui algusest peale õigesti teha.
Rajame nii maastiku- ja ujumistiike, kalatiike kui ka tuletõrje veevõtukohti. Kui teil on mõte tiigist, siis alustage sellest, et räägime läbi, mida te tiigilt ootate, sellest sõltub peaaegu kõik ülejäänu.
Tiik ei täitu sellest, et auk on olemas. Vesi peab kuskilt tulema ja mingis tempos ka ära minema, muidu muutub ta seisvaks.
Kõige stabiilsem lahendus on põhjaveest toituv tiik, kus kaeve ulatub allika- või põhjaveekihini. Sellisel tiigil on ühtlasem veetase ja jahedam vesi ning ta talub kuiva suve palju paremini. Teine variant on pinnaveest toituv tiik, mis kogub sadevett ja valgala äravoolu — see on soodsam rajada, aga veetase kõigub aastaajati tunduvalt rohkem.
Kraavist või ojast toitmine on kolmas võimalus ja tehniliselt kõige mugavam, aga see toob kaasa kaks asja, millega tuleb arvestada: setted ja toitained. Põllumaalt tulev vesi kannab tiiki fosforit ja lämmastikku ning see tähendab paari aasta pärast vetikaid.
Sellepärast käibki tiigi rajamine alati läbi kohapealse vaatluse ja sageli ka proovikaeve. Enne kui masin platsile tuuakse, on mõistlik teada, millisel sügavusel on vesi ja milline on pinnas.
Eestis on kohti, kus tiik hakkab vett pidama iseenesest, ja kohti, kus ta ei hakka kunagi ilma tihenduseta.
Savi- ja liivsavipinnas on tiigi jaoks parim uudis. Sellisel pinnasel piisab tihti sellest, et nõlvad ja põhi kaeve käigus korralikult tihendatakse ning veekadu jääb loomulikku vahemikku.
Liiv, kruus ja turvas seda ei tee. Liivasel pinnasel kaevatud tiik tühjeneb, ükskõik kui sügavale kaevata. Sellisel juhul on kolm mõistlikku teed: savitihendus, kus põhi ja nõlvad kaetakse 20–30 cm tihendatud savikihiga; bentoniitmatt, mis paisub veega kokku puutudes ja sulgeb poorid; või hüdroisolatsioonikile. Kile on kõige kindlam ja kõige kallim ning nõuab hoolikat aluse ettevalmistust — üks unustatud kivi või juurejupp aluses tähendab hiljem auku.
Turvasel pinnasel tuleb arvestada ka sellega, et vesi läheb pruuniks ja happeliseks. See ei ole viga, see on Eesti loodus, aga seda tasub teada enne, kui ujumistiigist unistada.
Liiga madal tiik on kõige sagedasem viga. Alla meetrise sügavusega veekogu soojeneb suvel läbi, kasvab vetikaid ja külmub talvel põhjani.
Maastikutiigil tasub hoida sügavaimat kohta vähemalt 1,5–2 meetri juures. Kui tiiki on plaanis kalu, siis 2,5–3 meetrit, et neil oleks talvitumiseks hapnikurikas kiht olemas. Tuletõrje veevõtukoha puhul tulevad mängu konkreetsed nõuded veemahule ja aastaringsele ligipääsule, mis tuleb päästeametiga kooskõlastada.
Nõlvad tehakse tavaliselt lauged, 1:3 kandis. Järsem nõlv on ohtlik, variseb aja jooksul sisse ja ei võimalda kaldataimestikul kinnituda. Üks osa kaldast tasub jätta veel laugemaks — see madal vöönd on see, mis muudab tiigi elusaks veekoguks, sest seal kasvavad taimed, mis vett puhastavad.
Sügavus ei tohi ka olla ühtlane. Vahelduv põhjaprofiil annab vee liikumise ja temperatuurikihid, ühtlane vann seda ei anna.
Tehisveekogu rajamine ei ole alati lihtsalt kaevetöö. Sõltuvalt tiigi suurusest, sügavusest, asukohast ja sellest, kas see on seotud olemasoleva veekogu või kraaviga, võib olla vajalik ehitusteatis või ehitusluba, projekt ning mõnel juhul ka keskkonnaalane kooskõlastus.
Eraldi tähelepanu vajavad kinnistud, mis jäävad ranna või kalda ehituskeeluvööndisse, kaitsealale või maaparandussüsteemi maa-alale. Maaparandussüsteemi puhul tuleb arvestada, et süsteemi toimimist ei tohi häirida, ja see tuleb välja enne tööde algust, mitte pärast.
Aitame need küsimused läbi käia ja suhelda kohaliku omavalitsusega. Meie soovitus on alati sama: tehke see osa ära enne, kui masin tellitakse. Tagantjärele seadustamine on kordades tüütum kui ette küsimine.
Keskmise suurusega tiigist tuleb välja sadu kuupmeetreid pinnast. See on kogus, mis üllatab peaaegu kõiki tellijaid.
Kõige mõistlikum on see pinnas kohapeal ära kasutada: kõrgendada hoonestusala, tasandada krunti, ehitada müravall või maastikuline kõrgendik tiigi kõrvale. Kasvupinnas tasub eraldi koorida ja kõrvale panna, sest see on hiljem haljastuse jaoks väärtuslik materjal. Sügavamalt tulev savi ja liiv lähevad täiteks.
Kui pinnast ära vedada, muutub see kiiresti üheks suuremaks kulureaks kogu projektis. Sellepärast planeerime pinnase paigutuse alati koos tiigi kujuga need kaks otsust tehakse korraga.
Tiigi hind kujuneb peamiselt kaeve mahust, pinnase iseloomust, tihendusvajadusest ja sellest, mis väljakaevatud materjaliga teha tuleb.
Lihtne maastikutiik savipinnasel, kus pinnas jääb kohapeale, on kordades soodsam kui sama suur tiik liivasel krundil, kus on vaja kilet või bentoniitmatti ja materjali väljavedu. Lisanduda võivad projekteerimine, kaldakindlustus, ülevoolu- ja äravoolulahendus ning haljastus.
Anname hinnangu alles pärast kohapealset vaatlust. Ruutmeetri- või kuupmeetrihind telefoni teel oleks selles valdkonnas puhas oletus ja teile sellest kasu ei ole.
Ujumistiik, kalatiik, maastikuline veepeegel ja tuletõrje veevõtukoht on neli täiesti erinevat ehitist, mis pealtnäha võivad sarnaneda. Mida täpsemalt te oma ootust kirjeldate, seda vähem tuleb hiljem ümber teha.
Küsige ka neid küsimusi, mis tunduvad rumalad, enamik neist on täpselt need küsimused, mis hiljem oluliseks osutuvad.